Heli Lääts – Mälestus

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab me südamete lugu.
On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätult maas
ja su lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu
laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjamise mäng. Mõned
naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. See armastus sinu
ja minu vahel on lihtne nagu laul. Ei mingit salandut teistpool praegust, ei
võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab
sellest mida anname ja same. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja
temast valuviina. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul...

Vaata puud - nüüd suur on ta, kuid mäletad veel sõber Sa kuis läks see päev.
Ma naersin Sind, Sa kurjaks said, sest istutades oli vaid üks oks Su käes.
Ja kui lumi kattis kõik siis kartus, et puu surra võib Sult rahu viis.
Sa jooksid välja iga tund, et pühkida ta ümbert lund
ma naersin siis...

Süda oli soe Sul sees ning su mõistva pilgu ees oli mul nii hea.
Miks see, et kingiks sain Sult ma kord sünnipäevaks kutsika ei unu eal?
Ning mõnikord kui koju töölt ma jõudsin alles südaööl sain aru siis,
et oodata mind raadio ees on vanu laule kuulates just Sinu viis

Mu kaotus on suurem kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks

Sul tihti oli muresid, kuid ometi Sa tegid nii, et ma ei teaks
Ma teesklesin, et olen karm, kuid kallistasid mind mu arm kõik muutus heaks
Ent ometi ma märkasin, et miski rõhus vaevas Sind, kui kauge tee
Kui varakevad oli käes ja linnud laulsid terve päev siis sündis see...

Mu kaotus on suurem kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures kui olla vaid saaks.

Usalda armastust isegi siis kui ta toob valu. Ã