Jana Kask – Vastutuul

Näoga mis on näljas,
jälle sajab väljas,
vaikne nutulaul ja
klaas on vihmast märg.
Kaotasin ma enda,
nüüd ei suuda tunda,
välja põrnitsen,
mul on kadunud järg.
Äiksepilved taevas,
kapten oma laevas,
olla püüan,
kuigi südames on äng.
Rooman ja ei lenda,
takerdun vaid endas,
kas võib olla nii,
et see on mingi mäng.

RFR:
Seistes vastu tuult,
olla võin ma janus,
ma ei suutnud
hoida end, hoida end.
Vastutus on suur,
mul on niigi valus,
rohkem vist ei talu.

Leida ehk on taju,
välja sellest sajust,
kartes uppuda,
siit pääseda on tung.
Halli mutta vajun
mõtted mul on rajud,
olles nii kui olen,
tunnen end kui vang.

RFR:
Seistes vastu tuult,
olla võin ma janus,
ma ei suutnud
hoida end, hoida end.
Vastutus on suur,
mul on niigi valus,
rohkem vist ei talu.

Taas..
Nüüd..
Kuulen..
See on appihüüd,
ava silmad nüüd,
kaovad tuuled,
pean kohe ma ilma..

2xRFR:
Seistes vastu tuult,
olla võin ma janus,
ma ei suutnud
hoida end, hoida end.
Vastutus on suur,
mul on niigi valus,
rohkem vist ei talu.