Jyri – Kaevumäel

Tihedamalt kaela ümber
sätin salli villase,
õhtuhämaruses astun
rippuvale sillale.

Vaevumärgatavaid tähti
silman roostes käsipuul,
tõstan manukale pilgu -
kas meid mäletad veel kuu?

Justkui toona südasuvel
lükkan silla õõtsuma,
trossid jäid kui tšellol poogen
lõtvund keeltel kõõksuma.

Mineviku varemete
vahel ekslen kitsail teil,
kaldaveersel pingil lasen
haruneda tunneteil…

Taevas maas on vastu järve
kuldne lootsik hulbib vees…
Ennäe, naerusuine noorkuu
parodeerib paadimeest.