Kare Kauks ja Mahavok – On läinud aastad

Kui käes on loojang, metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi suurele teele.

Nii puhas taevas tähed helgivad
kui kutsuks mind endaga
ja hallist loorist
ilmuvad selged hetked lapseea aastad

Ma näen kui lasen isa käest lahti kord
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

Näen aias kivi mille all uskusin
on peidus mees kes salaja jälgib mind
kas olen küllalt hea et täita soov
mis väga igatsenud siis väike laps
on nüüd vaid mälestus see.

On aastad läinud hetked ilusad
neid iial tagasi ei saa
nüüd näen et nõnda
suurena tunduda võis väikene hoov siis

Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama
Nüüd alles taipan kuidas seovad mind
kõik asjad millega ma siis mängisin
On nüüd vaid mälestus see

Ma näen kui lasen isa käest lahti kord
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

On elu reeglid saanud nüüd selgemaks
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis
on siiski nõnda palju teadmata
kuid juba palju läinud on aega mul
ei tea mis tulevik toob.