Kristjan Kasearu & Paradise Crew – Üksinduses

miks jälle leian end kirjutamas
võib-olla hing, tahab midagi öelda
pea iga õhtu näen ma valgust kadumas
mu aken vaatab loojangule silma

ei, see ei ole armastuslaul
vaid lihtne tunne, mis mõtteid võib muuta
ta igaüht millalgi tahaks emmata
elus tuleb õppida leppima olema ilma

võimust võtnud üksindus
see närib minu seest
olen ise selles süüdi
tagasi ei pööra veel
ei lange põlvili su ette
ei andestust ma too
klaasi jääb veel veidi veini
minevikust pilte loon

kõiki õnnelikuks, sa teha ei saa
igaühele pole mõtet ka meeldida
sündimise hind pole kallis
kuid nõuab elamist
tühi tuba pole alati kõle
kuid nõuab harjumist

võimust võtnud üksindus
see närib minu seest
olen ise selles süüdi
tagasi ei pööra veel
ei lange põlvili su ette
ei andestust ma too
klaasi jääb veel veidi veini
minevikust pilte loon

võiks ju joosta peatusesse
et valida sealt rong
kas põgenedes maailm muutub
kas eilsest parem on

võimust võtnud üksindus
see närib minu seest
olen ise selles süüdi
tagasi ei pööra veel
ei lange põlvili su ette
ei andestust ma too
klaasi jääb veel veidi veini
minevikust pilte loon
võimust võtnud üksindus
see närib minu seest
olen ise selles süüdi
tagasi ei pööra veel
ei lange põlvili su ette
ei andestust ma too
klaasi jääb veel veidi veini
minevikust pilte loon