Sõpruse Puiestee – Krambid

Mu sõbral on jälle krambid,
süda vaikselt veel lööb.
Mu sõbral on jälle krambid -
see on viimane öö.

Mina istun ja suitsetan toolil,
millesti küll mõelda, ei tea.
Ära hoia mu käsi kui suren,
ära silita pead.

Tahaksin surra valguse käes,
üksinda taevalaotuse all.
Mitte valgete linade vahel,
käsi tilguti all.

Surmas me oleme alati üksi,
...........................,
Mõelda võib kõike, kuid ainsaks jääb palve:
ära siis sure veel sõber.

Vaksali peldikus surnuks end süstides -
elu võib olla ka seegi.
Oli see ainus mõte, mu sõber?
Su surmast sai sõnumi keegi.

Mu sõbral on jälle krambid,
süda vaikselt veel lööb.
Mu sõbral on jälle krambid -
see on viimane öö...