Vello Orumets – Meremees

Õhtu eel vaikib tuul,
mattub uttu silmapiir,
kumab loojuvast päikesest
taamal pilvepiir.
Kaldast eemaldub laev,
ootab ees meremeest,
palju kuid kestev pikk rännutee.
Lained, päike ja tuul
ainsaks kaaslaseks neil teel.
Lained, päike ja tuul
kõikjal ootavad neid eel
ja kui tõusebki torm,
ei nad kartma löö siis,
üle lainete kõlab see viis.
Eks nii palju nad näevad nüüd
kaugeid võõraid maid,
lõunapäikest ja merd,
kauget Riot ja Shangaid,
kuid ei rõõmust sa suuremat olla kui
see,
kui on kiilu all kord kodutee.
Lained, päike...
Kuid ei kauaks saa kaldale
jääda meremees,
peagi jälle on sõit,
kauge tee neid ootab ees,
kurvaks jääda küll sul
pole põhjust mu neid,
küllap peagi sa näed jälle meid.
Lained, päike...